Reelika ja Eneken: Jalgpall on elumuutev - tule ka!

Kes Viljandis on rohkem kui korra käinud jalkat vaatamas, see teab, et Reelika ja Eneken on alati kohal. Alati olemas. Alati Viljandi eest. Aga miks? Brent Pere võttis Viljandi JK Tuleviku kõige staažikamad vabatahtlikud pihtide vahele (Zoomi kõnesse) ning uuris välja - miks neile jalgpall ning Viljandi JK Tulevik sedavõrd korda lähevad. Ja muidugi saime selgust ka selles, miks kõik (ka sina!) võiksid oma näpu jalgpallile anda.

Miks te küll oma vaba aega heast peast Viljandi Tuleviku alla panete?

Eneken: See hakkas meie poistest pihta. Me oleme 12 aastat platsi kõrval olnud ja kui mingi hetk oli abi vaja, siis sõrme küsiti ja meie andsime vabatahtlikult käe. See polnud kuidagi sunniviisiline, aga ega nüüd enam ilma ei saagi. Talv on isegi valus aeg, sest siis midagi ei toimu.

Reelika: Kui poisid olid 1. ja 2. klassis, siis oli meid vanematena rohkem ja meil oli tõesti omavahel hästi lahe olla. Peale seda me olemegi kahekesi seal staadioni juures jõlkunud ja sõpradeks saanud.

Eneken: Jah, me ise kasvasime kokku. Poisid olid platsil koos ja meie ei saa enam ilma üksteiseta ka. Jalgpall on nagu liim seal vahel, mis seob nii meid kui poisse.

Reelika: Klubi on ka alati sõbralik ja mõnus olnud. Seal on hea olla ja nii sa oledki seal klubis või staadioni ääres ning poisid saavad väga armsaks.

Eneken: Ja mitte ainult oma lapsed, vaid kogu tiim.

Kas see sai siis kohe enam vähem selgeks, et kohe kui poisid trenni läksid, siis pidi ikka kuidagi aitama?

Eneken: Mina pole vabatahtlikuna nii kaua olnud, kui poiss trennis käinud on. Muidugi me käisime alati mängudel kaasas ja kõik nädalavahetused sai jalgpallihallides veedetud, aga mina alustasin vist 2017. aastal, kui keegi ära langes ja loosimängu appi paluti. Nii ta läks.

Reelika: Algul käisid pileteid müümas naiskonna mängijad, aga siis oli neil mäng ja mind pani Rain Tölpus tanki, et Reelika tule aita. Ma ikka esimesel korral hirmsasti kartsin, et äkki tekib saba ja kuidas ma siis neid seal müün. Aga peale seda läks hoopis nii, et Rain tuli minu juurde ja ütles, et ta tahabki, et ma pileteid müüma hakkaksin ja nüüd me olemegi alati Enekesega koos. Kuna me niikuinii kogu aeg koos oleme, siis on kohe hea olla ja isegi kui läheb halvasti, siis koos on ikka kergem.

Eneken: Algul oli see lihtsalt moraalne tugi, aga nüüd ma teen küll kõike väga hea meelega.

Reelika: Nüüd on ikka nii, et kui on kellelgi maale või sünnipäevale vaja minna, siis keegi ei mõista seda, miks me ei tule või alles järgmine päev liitume. Kõigepealt on ikka mäng ja siis on minek. Vaba aeg käib jalgpalli järgi.

Eneken: Vaba aeg käib jalgpall.ee järgi. Nii nagu seal graafik on, nii on.

Eneken ja Reelika tänavu 25. veebruaril, kui Viljandi Männimäe jalkahall võõrustas Superkarika finaali.

Kui palju see teil aega võtab? Palju te näiteks nädalast oma aega sinna panete?

Eneken: Reelika paneb kindlasti rohkem. Tema tegeleb ka vormide ja varustusega.

Reelika: Mina panen enne mängu riided riidepuude peale valmis ja peale mängu pesen need ära ka. Eneken on ka seal abis, aga nüüd kui laps on vigastatud, siis natuke vähem. Kui mäng on, siis me oleme ikka terve päeva seal. Me õpime nüüd uusi asju ka ja paneme väljakule näiteks lipud valmis. Isegi heisata oskame! Me oleme kõike selle järgi õppinud, et kui kedagi jälle pole, siis meie asendame ja teeme ära. Mängupäeval kogunevad poisid kaks tundi enne mängu ja kui mäng algab kell 12, siis meie oleme juba üheksast kohal. Pesu pesen ma tavaliselt järgmisel päeval.

Eneken: Raamatupidamine ka, sest piletimüük peab kõik klappima.

Reelika: Aga see kõik on hästi lahe.

Eneken: No meie ei oska enam muud asja ette kujutada. Kui on mängupäev, siis nii on. Nagu jalgpallis öeldakse, siis ole osa sellest. Meie nüüd oleme. Lisaks oleme me selliste inimestega patsu löönud, kellele muidu väga lähedale ei saagi. See paneb jalgpallile laiemalt kaasa elama, mitte ainult Tulevikule. Me ju vaatame Premium liigat, superkarikat, esiliigat ja kõike.

Reelika: Vaba aeg läheb meil ka selle peale, sest kui meil enda meeskond ei mängi, siis meid on ka näiteks eriolümnpiale appi kutsutud. Lahe on!

Te olete põhimõtteliselt täiskohaga tööl siis või?

Reelika: Suht jah. Ma enne töötasin küll koolisööklas, aga siis tehti hall valmis ja mind võeti siia tööle. Mina olen siin 24/7. Lihtsalt ma olen küll Viljandi Spordikeskuse all tööl, aga kui hallis on Tulevik silma all, siis ma saan kõrvalt omi asju teha ja nunnusid jälgida. Nunnusid ma ei tohi öelda, Ilves ei luba.

Eneken: Ta ei kuule praegu, võid siin öelda. Ma täiskohaga ei saa, aga nii kui vaba aega on, siis olen kohe olemas.

Te olete seal nii kaua olnud juba. Kuidas te noorte arengut kõrvalt vaatate, kes nüüd noortesüsteemi kaudu esindusse või veel kõrgemale jõudnud on? Mis tunne seda jälgida on?

Reelika: Kui nad kõrgemasse klubisse lähevad, siis mul on hästi kurb. Ma olen hinges kohe mitu päeva õnnetu. Aga kui nad siin käivad, siis nad alati kallistavad ja eks ma vahepeal küsin Messengeris ka, kuidas neil läheb. Uhke tunne, sest sa tahad, et nad edasi liiguksid, aga samal ajal tekib ju tunne, et issand, nad lähevad ju ära. Siis me kirjutame ikka omavahel ka, et nii kahju, kui keegi ära läheb.

Eneken: Umbes nagu lapsed lendavad pesast välja. Mitte nüüd nii lähedalt nagu enda lapsed, kuid mingi hetk on ikka valus, aga siis tulevad uued peale. Eks me vajame siis natuke harjumist nende uutega, sest nende samme me pole algusest peale näinud.

Reelika: Muidu on hea vaadata. Meil on algul natuke hale tunne ka, kui nad siia esinduse trenni tulevad, sest see on ikka meeste värk, aga meil lööb ikka ema süda natuke sisse. Vaatame vahel koos klaasi taga ja siis poisid näitavad meile, kui nad joosta ei jaksa, aga eks treeneri ees seda nägu ju teha ei saa.

Kui vaja, siis saavad müüdud nii piletid kui fänninänn, aga jagamata ei jää ka sünnipäevakringel. Foto on tehtud 2023. aasta septembris, kui tähistasime Tuleviku 111. sünnipäeva.

Kas teil on mingid omad lemmiktegevused ka vabatahtlikuna või kõik ongi lihtsalt nii tore, nagu te praegu siin räägite ja pakatate rõõmust?

Eneken: Eks me omavahel ikka tänitame ka ja paneme asju paika. Näiteks, kuidas kohtunik oleks pidanud tegema ja kuidas treener midagi teha võiks.

Reelika: Mängupäevad on meil väga lõbusad ja lahedad. Tahame ka noored ja kaasaegsed olla – proovisime siin vanainimestena energiajooki ja pidime öösel kodus maha surema. Siis ma ütlesin ka, et Eneken, mul süda lõhub! Meil on hästi lahe ja nalja saab ka. Mängudel käivad peamiselt samad inimesed, keda on umbes 100 ringis. See on meie väike kogukond.

Eneken: Kui me Premium liigas olime, siis muidugi käis rohkem rahvast, aga nüüd esiliiga B juures käivad need, kes on kõige rohkem südamega juures. Numbrid on väiksemad, aga sa tunned neid. Me peame juba ennast selles mõttes kursis hoidma, et ikka tullakse meie juurde küsima, et kes nüüd vigastatud on ja mis tal siis viga on. Vastased ka, aga siis me teame, et me ei tohi midagi öelda. Konfidentsiaalne sisu.

Kuidas te saladuste hoidmisega toime tulete, kui vastasklubi spioon tuleb?

Reelika: Väga hästi! Mõnikord on niiviisi, et kuuled juba poiste käest linnast väljas, kui keegi kuskilt küsib, aga siis me ei tea midagi.

Eneken: Päris tööl on mul samamoodi, et ma tean asju, mida ma teistele ei tohi jagada. Kuna me oleme lähemal, siis me ikka kuuleme natuke siseasju. See ongi see, mida me omavahel arutame ja omale teadmiseks võtame. See ei ole kuulutamiseks.

Reelika: Isegi, kes meile nüüd klubisse tuleb või kes ära läheb.

Eneken: Ootame ikka ametlikud avaldused ära.

Reelika: Ja siis kui mõni küsib, kas te teadsite, siis ikka teed natuke uhkemat nägu ka, et natuke teadsin jah.

Mis teie kõige ilusamad emotsioonid nüüd kohe meelde tulevad?

Reelika: Rasked võidumängud ikka.

Eneken: Florale ära tegemised jah.

Reelika: Me saame siin üldse meenutada, kuidas vanasti oli, sest me oleme siin ju nii pikalt olnud. Uuele juhatusele saame ka seda rääkida. Kuna meil endal on nüüd mõlemal poisid esiliiga B ühes võistkonnas, siis me oleme loomulikult nende poolt ka.

Eneken: Folgi ajal oli korra umbes tuhat pealtvaatajat.

Reelika: Eredamalt jäävad meelde ka natuke ebaviisakamad mängijad, kes tõuklevad ja sülitavad näkku.

Eneken: Kui päris uimane mäng ei ole, siis vahet pole, kas läheb hästi või halvasti, meie saame omavahel arutada ikka.

Reelika: Jah, ega me ise ütleme ka, et me jalgpalli ei jaga, aga oleme jõle targad ütlema, kuidas kohtunik teeb valesti ja treener ei mõista jne.

Eneken: Kui vahel täppi läheb, siis me oleme väga uhked ka!

Reelika: Ja mõnikord arvame, et kohtunik äkki kuulab meie juttu pealt ja ei julge välja tulla.

Eneken: Ega me iga kord väga lahked ei ole.

Reelika: Mõndadele fännidele võime ka natuke irooniliselt öelda, kui keegi meeskonnale või poistele halvasti ütleb.

Eneken: Seda on väga valus niimoodi kuulata või näiteks Soccernetist vastasfännide kommentaare lugeda. Ma võtan seda isiklikult ka. Ära räägi halba! Me oleme ise teadlikud sellest, mis seisus või kus maal me oleme. Koroona aeg oli ka väga lahe, kuidas me Viljandi järve äärde kogu aeg varustus käes üle platsi läksime. Siis pidi kõik lahku lööma, aga meie privileeg oli see, et me saime ikkagi maskid peas kodumängudel istuda. Publikut sisse ei lastud ja isegi aia taga ei tohtinud olla.

Reelika: See märgiti isegi Soccernetis ära, et mis need tädid seal kogu aeg istuvad. Isegi, kui me olime üks ühes ja teine teises tribüüni otsas. Aga siis Rain ütles, et te oletegi meeskond ja te panete ju asju valmis.

Eneken: Tänasel päeval oleme ikka tibid.

Reelika: Meil on jõle äge jutt, huvitav, mis sa siit välja võtad.

Südamega Viljandi Tuleviku eest! Nii tribüünidel kui telgitagustes!

Kuidas te ise näete, kuhu Viljandi Tulevik omadega suundumas on või mis ta temast ootate?

Reelika: Meie ootame ikka Premium liigat tagasi, aga juhtkond ütleb, et lähme vaikselt ja noorte pealt. Meie oleme ikka täispanga peal väljas.

Eneken: Ma tahan seda, mis oli.

Reelika: Aga ma ei tea, kust me raha saame. Kodus ka juba mõtlen magama minnes, et millisest firmast raha saaks. Ma räägin Eneken, meil on nii palju muresid. Nüüd karikamängus käis Zenjov ka siin ja meil on Premium liigas igasse meeskonda omad nunnud jäänud. Kõik nad alati tulevad ja kallistavad meid, aga kõik küsivad, millal me Premium liigasse tagasi läheme?

Eneken: Zenjov lubas meile tagasi tulla, kui me Premiumisse tagasi saame. Meie ikka loodame, et me esiliiga B-sse jääme, aga me ei tea, mis plaanid juhtkonnal on.

Reelika: Alla ei taha enam minna jah. Kui poisid arenevad ja teise linna lähevad, siis tekib küsimus, et mis linn meil on? Meie tahame Premium liigas pileteid müüa.

Lõpetuseks, teie ei lähe siis veel niipea Vijandi Tuleviku juurest ära?

Reelika: Kindlasti mitte! Meie juba unistame, kuidas me siin vanamuttidena kobiseme.

Eneken: Kus ma oma bestikaga siis kokku saan? Ega meil ju muid hobisid pole. Ikka tänu jalgpallile.

Reelika: Me polnud enne tuttavadki, nii et ainult tänu poistele ja jalgpallile sõbrannad kogu eluks. Kui keegi tahab vabatahtlikuks tulla, siis tulge kahekesi, sest siis on alati tugi kõrval. Karta pole midagi. Aga meie lihtsalt eest ära ei lähe! Kasvõi teeme ise kõik asjad ära, aga meie siit ei liigu!

Ilus üleskutse!

Reelika: Jah, võiks veel tulla.

Eneken: Seltsis segasem.

Reelika: Siin on teine elu ja teised jutud. Me ei mõtle näiteks, mida süüa teha, sest jutt käib ikka ümber jalgpalli. Kui teised käivad ilusalongis ning taskus on ripsmedušš või huulepulk, siis minul on marker ja jalgpallurite kaardid, kuhu autogrammi küsida.

Eneken: See on elumuutev.

2020. aasta suvi. Reelika, mesilane Villi ja Eneken.