Helena Pallon: Pingutame, et tüdrukute osakaal jalgpallis oleks samaväärne poistega

Viljandi JK Tuleviku esindusmeeskonna füsioterapeut on leidnud endale füsioteraapia kõrvale ambitsioonika kire - tuua järgmiste aastate jooksul trennidesse tüdrukuid juurde nii palju, et Viljandis mängiks jalgpalli samapalju tüdrukuid kui poisse. Aga kes on Helena? Kuidas ta Viljandisse sattus? Ja kuidas ta juba sel aastal on astunud samme selles suunas, et tüdrukute jalgpall Viljandis õitsema hakkaks? Hakkame otsast minema!

Füsioterapeute on igal pool vaja, miks ometi Viljandi?

Neid on igal pool vaja, aga kui ma kooli lõpetasin, siis enamasti olid pakkumised ikka näiteks Rapla haiglasse või Põlvasse. Tol ajal elasin ma Tartus ja seetõttu oli igal juhul vaja päris kaugele, kas siis päris elama minna või igapäevaselt tööle käia. Kui ma kooli lõpetasin, siis oli mul tegelikult kontakt juba Viljandi Tulevikuga olemas, sest ma tulin teisel õppeaastal siia praktikale. Kirjutasin tollasele tegevjuhile Rainile, et hei, mina olen Helena ja ma tahaksin teie praeguse füsioterapeudi juurde praktikale tulla. Rain vastas mulle selle peale, et praktikale tulla ei saa, aga tule tööle. Ma olin täiesti šokeeritud, sest ma polnud kunagi spordi füsioteraapiaga kokku puutunud ja kuigi ma olin küll kaheksa aastat jalgpalli mänginud, siis sellest, kuidas hüppeliigest teipida, polnud mul õrna aimugi. Närveldasin ja põdesin vähemalt kuu aega, aga siis ikkagi otsustasin, et teen proovi. Nii ma selle armastuse Viljandi Tuleviku vastu leidsin ja mind võeti tõesti ülisoojalt vastu ja sellest ajast saadik on mul 20-30-liikmeline vendade armee. Teisel aastal sõitsin juba iga päev Viljandi ja Tartu vahet, mis tundus natuke tüütu olevat ning kui juba päriselt konkreetne pakkumine tehti, siis otsustasin Viljandisse kolida.

Andsid näpu ja võeti käsi ning kõik muu korraga?

Täpselt nii see oli. Ma mõlgutasin ka mingi aeg mõtteid, et aitab mulle Viljandi Tulevikust ja proovin ikka mingi töö Tartusse leida. Läksingi FC Elvasse tööle, aga siis andis elu järjest erinevaid märke, mis mind ikka Viljandisse tagasi kutsusid. Näiteks sattus üks Raini tuttav eriolümpiast minu teele ja ütles, et Viljandi Tulevik igatseb mind, aga mulle kirjutasid ka poiste lapsevanemad, et neil on ikka kedagi vaja, kes neid kuulab ja ravib. Sealt sain ma seda indu jälle juurde.

Seega kogu see kamp alates mängijatest kuni lapsevanemateni välja joovastus, et vau, meil on siin inimene, kes päriselt hoolib?

Täpselt. Meil on kusjuures meeskonnasisene nali, et nüüd, kui on füsioterapeut, eksisteerivad ka vigastused. Me muidagi tõlgendame seda nii, et varem, kui kedagi püsivat polnud, siis polnud poistel ka kellelegi kurta. Praegu tullakse juba nii naljakate küsimustega minu poole, kus mõni mängija kirjutab: "Helena, kas ma homme koosseisu saan?". Selle peale saan ma muidugi ainult öelda, et kirjuta või helista peatreenerile, minul pole õrna aimugi.

Et äkki oled sa hoopis järgmine Viljandi Tuleviku peatreener...

Ma võin olla Viljandi Tuleviku tüdrukute treener, aga peatreenerini minu teadmised sinna ei küündi. Praegune peatreener Ilves on oma teadmiste poolest päris fantastiline.

Aga treeneri rolli proovitakse ikka poolvägisi lükata jah?

Vägisi on päris karmilt öeldud, aga mind suunatakse treeneri rolli küll jah. Täna ma treenin igapäevaselt 2015. aastal sündinud tüdrukuid. Lisaks käin ma korra nädalas Kolga-Jaanis, kus annan lasteaia- ja koolilastele jalgpallitrenni. Kui ma alguses mõtlesin, et füsioterapeudina saan ma piisavalt jalgpalliga seotud olla ja kogu seda emotsiooni endasse koguda, siis mingi aeg hakkas treeneriamet kihelema ning tekkis mõte oma rõõmu, oskusi ja teadmisi jalgpallis ka teistmoodi edasi anda.

Ma saan aru, et treeneriamet on isegi praegu kirglikuse edetabelis esimeseks tõusnud?

Jah. Ma ei teagi, kas siin peaks ütlema kahjuks või õnneks. Minu seos ja emotsioonid jalgpalliga on lihtsalt nii võimsad juba sellest ajast saadik, kui ma ise mängisin. See tunne, kui saad trennis käia, sul õnnestuvad teatud elemendid ja sa arened, on imeline. Sinna lisaks veel kogu see sõpruskond. Mul on tänaseks nii mängija kui ka treenerina kogunenud üle Eesti tutvusi, kus põhimõtteliselt igas valdkonnas on keegi, kelle poole pöörduda. Olgu see siis üldkehalise ettevalmistuse treener, füsioterapeut, treener või keegi kolmas. Kõik küsimused on ühe telefonikõne kaugusel. See on nii tore, kui sa Eesti peal ringi kõnnid ja enam-vähem iga kümnendat inimest tead, sest sa oled teda kunagi jalgpalli kaudu kohanud. Minu eesmärk on see ka rohkem tüdrukuteni tuua.

Ma kuulsin äsja selle kohta oma trenni tüdrukutelt ühte üsna kurba lugu. Ma küsisin neilt, et mis te arvate, kas meil õnnestub mõned teie klassi tüdrukud veel siia trenni meelitada ja nad vastasid, et ei usu, sest teised tüdrukud narrivad neid, kuna nad käivad jalgpallis ja see on poiste spordiala. Öeldakse, et tennis ja võrkpall on tüdrukute spordialad. See on päris-päris kurb, et spordialasid niiviisi tüdrukute ja poiste aladeks lahterdatakse. Kui me vaatame kasvõi maailma mastaapi, siis tegelikult on väga edukaid ja häid naisjalgpallureid tohutult palju. Kunagi tegi FIFA reklaami, kus naised olid platsi peal ja tegid erinevaid harjutusi, aga neile kleebiti videos meeste näod pähe. Kõik arvasid, et nad ongi mehed, aga see näitab, et ei maksa üldistada, sest naised saavad ka väga hästi hakkama.

Sinu eesmärk ongi tüdrukute jalgpalli Viljandis populariseerida. Kuidas sa sellele lähened, et noori tüdrukuid trenni saada ja nad ei ütleks, et see on poiste ala?

See on tegelikult päris raske, sest sa ei saa tüdrukute puhul läheneda nende jalgpalliliste elementidega, millega sa võib-olla tahaksid. Neid tuleb tasapisi meelitada ja eriti lõbusate mängudega. Neile tuleb anda võimalus alternatiive leida. Näiteks mul on üks tüdruk, kellega me juba seitse treeningut teinud oleme, aga kes siiani keeldub endale palli jala juurde panemast. Tema soov on kogu aeg pall käes joosta, aga see on asi, mida ma treenerina aktsepteerima pean ja lootma sellele, et ühel päeval see pall siiski ka tema jalge juurde jõuab. Väga palju kannatlikkust ja loomingulisust tuleb mängu panna ning siin on näiteks suur abi Eesti Jalgpalli Liidu algatus printsessipõhistest treeningutest. Lapsed kehastuvad seal eri printsessideks ning me võtame multifilmidest mingisugused situatsioonid ja paneme need treeningusse. See on väga suur tõmbenumber! Enamus, kes seda multikat näinud on, teavad, millest me räägime ja oskavad sellega suhestuda. See teeb selle tee igas mõttes mugavamaks ja lihtsamaks.

Mismoodi see välja näeb?

Toome näite. Meil on praegu käsil multifilm "Vaiana", kus on üks natuke sõjakam ja julgem printsess. Üks harjutus on selline, kus Vaiana elab väga suures külas ja meie lähtekoht on see, et me ei saa ju ometi kõiki inimesi selles külas tunda. See on sissejuhatav treening, kus kõik on Vaianad ja hakkavad siis külaelanikega järjest tutvuma ehk tüdruk jookseb palliga võõra külaelaniku juurde ja tutvustab ennast. Kui ta tema jõuab, siis ütleb, mis ta nimi on ja teises ringis ütleb näiteks, mis ta lemmiksöök on jne.

Ühesõnaga me õpime väga sujuvalt ja turvaliselt ehk kõigepealt õpime teineteist tundma ning teeme seda vabas õhkkonnas. Seal on suur vahe, kas see on treeningusse sisse põimitud või me seisame ebamugavalt ringis ja ütleme "Tere, mina olen Helena ja minu nime esimese tähega algab loom...". Kõik teavad, et see on ebamugav ja kogu tähelepanu on sinul, kuid samal ajal kaotab ka jalgpall fookuse.

Kui palju te neid noori tüdrukuid nüüd juba trenni olete saanud?

Tänaseks on avatud gruppi kogunenud 15 uut tüdrukut, kuigi see on ühe konkreetse jalgpallipäeva tulemusena, mis meil mõne aja eest oli. Märtsist alates olen ma ka ise lasteaedades käinud ja seal viin ma läbi neid samu printsessiharjutusi. Ma ei anna konkreetseid treeninguid, aga seal on meil ikka väga palju osalejaid. Iga kord osaleb umbes 15-25 tüdrukut ehk kui see kõikide lasteaedade peale kokku arvutada, siis me saame muljetavaldava arvu. Tagasiside on neilt väga hea olnud ning see on ääretult tore, kui nad ka trenni tulevad. Kui peaks juhtuma nii, et nad juhuslikult kõik meie trenni tulevad, siis ega ainult minust enam ei piisa. Sellisel juhul on meil juba rohkem treenereid vaja. Lisaks on rõõm näha, et kui esimesele treeningule tulid mõned tüdrukud pooleldi sunniviisiliselt, siis ka nemad leidsid rõõmu ja tahte järgmistesse trennidesse kohale tulla. Kui me nüüd kuu lõpus needsamad grupid avame, mida me praegu lasteaedades promome, siis mulle tundub, et võiks üsna palju uusi liitujaid tulla. Samas seal kaob mugavuse aspekt ära ning kui lasteaeda ma tulen ise kohale, siis nüüd peab lapsevanem lapse trenni tooma ja ära viima, nii et ma loodan, et see ei takistuseks osutu.

Mis vanuses lapsi te trenni ootate, sest ma eeldan, et sa päris kõiki vanuseid ei jõua üksi ära treenida?

Järgmisel nädalal plaanime lasteaia grupi avada, kuhu on oodatud 4-7a tüdrukud. Nädal peale seda avame me 1.-3. klassi grupi, kuigi nemad sellist promo, nagu me lasteaedades tegime, pole saanud. Samas on meil juuni alguses plaanis koolipõhiselt tüdrukute jalkapäevad teha ning sellega seoses ka läbirääkimised koolidega juba käivad. Päris ägedaid ja mitmekülgseid päevi on oodata, mis loodetavasti ka omajagu tüdrukuid meile trenni toovad.

Nii et ma saan aru, et plaan on tagasihoidlikult Viljandi tüdrukute jalgpall niimoodi käima lükata, et sealt kasvavad tulevased naiste tipud?

Tagasihoidlik plaan on selline jah. Kuskilt peab alustama. Seni on Viljandis tüdrukute jalgpall püsinud aastaid samal tasemel ja seda tänu Suure-Jaani JK ja Tuleviku aastatepikkusele koostööle. Esimese sammuna oleks tore näha, et igale vanusegrupile tekivad eraldi trennid ning et tüdrukutel oleks üldse võimalus liituda. Eks me peame ise ka natukene endale tuhka pähe raputama, sest kui Viljandi Tulevikus on praegu vähe tüdrukuid, siis see on paratamatult seetõttu, et me pole tegelikult viimastel aastatel sinna lihtsalt piisavalt ressursse suunanud. Kui me juba selle esimese sammu ära teeme, siis saame sellesse ka rohkem panustama hakata. Ma loodan, et umbes nelja-viie aasta pärast saame me rääkida juba sellest, kuidas tüdrukute osakaal jalgpallis on peaaegu samaväärne kui poiste.

Nii et lõpetuseks saab öelda, et varsti hakkad sa kõikide lapsevanemate kirju ka sealtpoolt saama?

Nii on. Varsti on mul Viljandi Tulevikus juba täielik hunt kriimsilma staatus, aga see on ainult tore, sest see teeb tööd mitmekülgsemaks ja aitab mul Viljandi Tulevikuga veel lähedasem olla. Tööd jagub, nii et absoluutselt kõik abikäed on teretulnud.

Tunned tüdrukute jalkatrennide vastu huvi? Tüdrukute jalkagruppide kohta leiab lisainfot jktulevik.ee/tydrukud.