TERE TULEMAST! | Intervjuu mesilane Villiga

Eile, 31. märtsil tuli esimest korda avalikkuse ette Viljandi jalgpalliklubi Tulevik maskott mesilane Villi. Uurisime telefoniintervjuus, kuidas Villi teekond Viljandisse välja nägi ning mida tähendab Eestis kehtiv eriolukord tavapäraselt parves elama harjunud tegelasele.

Villi, tere tulemast koju! Kuidas sul läheb, kas oled terve?

Jaa, olen igati terve ja kõbus. Küll veidike väsinud, lend oli pikk, aga praegu ei kurda küll millegi üle.

Saabusid Viljandisse Hiinast. Kuidas su teekond praegusel äreval ajal, mil piirid kinni ja rahvusvaheline transport väga keeruline, üleüldse välja nägi?

Ega see kerge ei olnud, ütlen kohe ära.

Hakkasin Guangzhoust liikuma möödunud nädalal. Õnnestus takistusteta välja lennata Kõrgõzstani pealinna Bishkeki, kus jäin pooleks päevaks toppama, sest mind ei tahetud enam riigist välja lasta. Helistasin Viljandi linnapeale Madis Timpsonile: ole hea mees, Mats, ütle, mis ma tegema pean? Madis kohe uuris asja ja pani rattad käima, saatis Bishkeki linnapeale faksiga pudeli Vana Tallinnat ja sain sealt liikuma.

Panin jutiga Valgevenesse välja. Eesmärk oli vältida maksimaalsel võimalikul määral Venemaa õhuruumi, sest Voroneži kohal sain endale kaks Vene õhuväe hävitajat sappa. Karjusid mu peale ruuporitest, et õhuruum on Eesti mesilastele suletud ja pööraku ma ots ringi. Lennu pealt suhtlesime, ei hakanud mina enam ringi pöörama, Ukraina piir juba paistis ja mõtlesin, et kui sinna ära pääsen, siis jätavad mu rahule. Läks õnneks, hoidsin kogu selle sõimlemise kestel natuke vasakule ja õnnestus Harkivi kohal üle Ukraina piiri lipsata.

Enam maanduda ei julgenud, panin piki Ukraina piiri Valgeveneni välja, sest teadsin, et seal elu käib ja mingit karantiini ei ole. Gomelis oligi Lukašenka mul vastas ja võttis auto peale, sain tiibu puhata. Vaatasime koos Lukaga veel Slutskis jalkat, see ju ainus Euroopa riik, kus vutt käib. Dinamo Brest pani Slutskile 1:0 ära. Rahvast väga palju ei olnud, aga hea oli üle mitme nädala päris jalkat vaadata. Luka pakkus, et annab mulle traktori, et saan mööda maad rahulikult tulla, ei pea tiibu kulutama. Algul mulle mõte, tead, päris meeldis, aga siis mõtlesin, et äkki leedukad ikkagi traktoriga üle piiri ei lase. Ja tulin lennates edasi. Õige otsus, ma arvan.

Sealt edasi oli juba lihtne. Leedukad ja lätlased mulle takistusi ei teinud, ikkagi ühed baltlased kõik. Panin Mõisakülla välja, seal oli mul Jürissoni-Matiga varem kokkulepitud kohas jalgratas ühes põõsas ootamas, nii et viimased kilomeetrid Viljandisse tulin vändates.

Ikka maru hea tunne oli lõpuks, tead, kui Orika ristis järve sillerdus paistis. Kodus, lõpuks kodus!

Millega sa nüüd päevi sisustad? Trenni ju teha ei saa, jalgpalli teadmata ajani ei mängita…

Elan siin järve ääres klubis. Füsio Merlin ja esindusmeeskonna poisid olid mulle massaažilaua peale aseme teinud, seal tukun. Raiko ja Rain toovad süüa ukse taha, karantiin ikkagi. Linnakal teen natukene ikka trenni ka, ega päris liigutamata ei saa.

Koristan siin jõudumööda, nokitsen. Tegevust on, igav ei hakka. Ükspäev panin esinduse kuttide särgid tähestikulises järjekorras kappi, triikisin koridorivaibad ära. Hommikune rutiin on selline, et pumpan laos kõik pallid täis, mis ma eelmisel õhtul kõik tühjaks lasen. Neid on kokku kolmesaja ringis, see aitab iga päev neli-viis tundi tegevuses olla.

Posti-Sandrile mul on hooajaks kuus erinevat superformatsiooni välja mõeldud, millega lükkame kõigile ära. Kuressaare vastu näiteks soovitan Sandril minna 1-1-8 asetuses ehk üks kaitsja, üks poolkaitsja ja kaheksa ründajat. Väga efektiivne mu meelest: surume lihtsalt Kure mehed kõik oma trahvikasti ja siis otsime seal löögikohta. Ma taktikas üldse olen tugev. Tugevam kindlasti kui Oja-Rait või Õunap-Jansa, aga no eks Sander peab ikka saama ise oma staffi valida, eks.

Mul on ka eesmärk iga päev istuda erineval linnastaadioni tribüüni istmel, et tuvastada, kust on kõige parem vaade. Seda on vaja selleks, et kui ükskord mängima hakatakse, siis ma tahan kindlasti olla staadioni kõige parema koha peal, kui Kaimar Florale silmade vahele kütab jälle. Praegu ei ole seda kohta veel päris üles leidnud, aga muud infot olen küll saanud. Näiteks Langi spaagesid on kõige parem jälgida keskmise tribüüni ülevalt teises reas, vasakult kaheksandal istmel. Juhkami röökimine, kui ta mehi juhendab, kostab jällegi kõige paremini ära tenniseväljakute poolt teise tribüüni kõige ülemise rea keskele. See on kõik vajalik info, mida ma talletan ja katalogiseerin.

Tööd on, ütleme. Tööd on. Ma pean ju valmis olema, kui inimesed ükskord staadionile tagasi pääsevad. Harjutan siin ka selfide jaoks poseerimist, lastele kommijagamist. Ehitasin tõketest ja jalgpallist ühe elusuuruses nuku, mille peal saan harjutada, kuidas lastel pead silitada. Mõtlen uusi poolajamänge välja.

Mõnipäev astub staadionikass Ruts läbi, mängime temaga partii või kaks malet. Ruts on muidu hea poiss, aga kui kaotama hakkab, siis läheb kurjaks. Meil on siin ikka löömaks ka läinud juba, korra pidin teist nina otsa nõelama, et maha rahuneks.

Igav küll ei ole. Aga jalgpalli ja rahvast tahaks hirmsasti juba!

Pea siis vastu, Villi, küll me varsti mängime!

Küll mängime, ikka mängime. Ma jubedalt tahaks näha, mis need uued poisid suudavad. Juba Valgevenes teatakse, et Marin ja Kapper plaanivad siin suuri asju tegema hakata. Lukašenka andis ka mõista, et ta hea meelega värbaks nad Borissovi BATE-sse ära. Tead, ma vihastasin kohe, ütlesin, et Luka, sa proovi ainult minu poisse puutuda, saad näha, mis Viljandi viha on!

Ega meie omasid ei jäta! Varsti on linnaka tribüünid rahvast täis ja Kaimar tuleb meil jalkapõlve uueks looma niikuinii!