SISEPILK | Treener Janar Õunap nõuab korda ja naudib arengut

Et madalamad ja noorte liigad on alates tänasest lõpuks ometi saamas kauaoodatud avapauku, avaldame Sisepilgu rubriigi eriseeria, mis keskendub Tuleviku jalgpallikooli treeneritele ja nende tööle. Tekst ja fotod: Kaspar Kast.

Janar Õunap ehk Jansa on tõeline Viljandi Tuleviku legend. Klubi omakasvandik, kes debüteeris juba 16-aastasena Tuleviku duubelmeeskonna ridades teises liigas. Esimese mängu kõrgliigas tegi  ta küll FC Flora eest, kuid naasis peagi Viljandisse ja tõusis siin neljaks hooajaks meeskonna liidriks ja tugisambaks. Vigastus lõpetas Jansa karjääri ebaõiglaselt vara, vaid 25-aastasena, kuid ta ei kadunud Viljandi ega jalgpalli juurest kuhugi. Ta võttis  südameasjaks Viljandi noortele oma teadmisi ja kogemusi edasi anda.

Nüüd tegutsebki Jansa noortetreenerina, olles U11 ja U12 poiste treener ja U19 grupi abitreener. Lühemat aega töötas ta ka esindusmeeskonna abitreenerina. Rääkisime Janariga nädala alguses pärast U12 poiste trenni lõppu.

Esimeste liigamängudeni on vähem kui nädal jäänud, kas ettevalmistus on möödunud plaanipäraselt?

Olen suuresti saanud teha seda, mis plaanis oli. Trennis kohalkäimine on poistel põhimõtteliselt sajaprotsendiline, kõik tahavad trenni teha ja kuulavad hoolega, mida ma räägin, selle üle on mul hea meel. Kui hästi kõik töötab, seda ma ei oska praegu öelda, sest me pole saanud ühtegi sõpruskohtumist enne liigahooaega mängida. Aga oleme nendest tingimustest võtnud maksimumi ja mina olen rahul. Järgmine nädal saame täpsemalt teada.

Kuidas kulges noortel treeningprotsess ajal, mil koos treenida ei saanud?

Õnneks said nad väljakul paarisharjutusi teha, see oli suureks abiks, sest nii said nad vähemalt midagi palliga teha. Muidu ma saatsin neile kavad, mida täita. Lisaks olid meil Zoomi vahendusel üldfüüsilised trennid, mida viis läbi Tanel [Lang], olin seal tal abis. Ka nendes trennides oli osavõtt päris hea.

Aga kõige suuremaks abiks oli siiski see, kui poisid said lõpuks väljakul kahekesi palliharjutusi teha, mis ma neile ette andsin. Treeningmahud ei olnud küll täiesti samad, aga vähemalt trenni mõttes täitsa kuivale nad ei jäänud. Mängida küll ei saanud, kuid sai tegeleda individuaalse poolega. Selline oli olukord ja pidime maksimumi võtma.

Kas nüüd vanas rütmis edasi või võtad piirangute ajast ka midagi kaasa?

Nüüd lähen oma vana kavaga edasi, millega algselt tahtsin tegutseda. Mingid muudatused ma treeningutesse küll sisse viin, sest mõned asjad tahavad järelaitamist. Suuremate trennigruppi tõin juurde mingid nüansid, mida varem pole teinud, aga see tuleneb pigem sellest, et ka mina õpin iga trenniga. Üldplaanis läheb edasi nii nagu algselt kavas oli.

Kas on ka mingid kohad, kus sa näed, et poisid on just iseseisvalt treenimisest rohkem kasu saanud?

Vähemalt minu grupi puhul on iseseisev töö kasuks tulnud selles mõttes, et nad tahavad nüüd palju rohkem trenni teha ja jalkat mängida. Ja kui nad seda nii väga tahavad, siis on treener lausa lust olla. Mida suurema isuga poisid tahavad treenida, seda lihtsam on minul neile trenne ette valmistada. Kvaliteedi osas võib-olla pallikäsitlus on see, milles kõige rohkem edasiminekut on tulnud.

Eks teiselt poolt jällegi söödukvaliteet ja mängu lugemine jäi sel ajal natuke unarusse. See ongi see koht, mida mina saan nüüd nendega koos parandada. Tegelikult on neil kõik veel meeles ja need asjad tulevad kiirelt tagasi. Lapsed õpivad kõige kiiremini ja paremini. Kokkuvõttes julgen öelda, et taseme poolest on poisid võrreldes piirangute eelse ajaga arenenud.

Kas sulle kui treenerile on ka kuidagi see piirangute aeg midagi juurde andnud?

Eks igast asjast ole kuidagi kasu. Kõige rohkem arenes kohanemisvõime. Pidin ümber mõtlema, kuidas trenne ette valmistada ja kuidas see lastele serveerida. Iga trenniga õpin ja näen, mis toimib ning mida vaja veel muuta on. Katsetan pidevalt uusi asju ja kui need töötavad, siis kasutan neid ka edaspidi. Võib-olla tuli see aeg kasuks ka seetõttu, et nägin väljaku kõrvalt paremini, mis on mõne poisi trumbid individuaalselt ja millele peaksin trennides rohkem rõhku panema. Õppisin neid paremini individuaalselt jälgima.

Kas oled meeskondadele ka algavaks hooajaks  mingid eesmärgid seadnud?

Liigakohta ma neile paika pannud ei ole. Minu jaoks ei ole noortejalgpallis võit esmatähtis. Muidugi me kõik tahame võita, noored poisid selleks mängivadki, et võita ja teistest parem olla. Ootan neilt, et nad teeksid korralikult trenni ja läbi selle saavutaksime selle, millist jalgpalli me tahame mängida.

Mina tahan, et iga poiss areneks võimalikult palju. Tänu sellele areneb ka meeskond. Muidugi, olen ka ise jalgpallur olnud, tean kui väga poisid võita tahavad ja lähen ka ise vahel mängu nii sisse, et utsitan neid ikka võidule, kuid tegelikult pole see minu jaoks primaarne. Minu jaoks on tähtis, et poisid areneksid individuaalselt ja meeskondlikult ning järgiksid ka meeskonnas kehtestatud reegleid.

Millised need reeglid on?

Ennekõike see, kuidas trennis ja trenniväliselt käituda. Mängudel käime korrektse vormiga ja ka väljaspool trenni oleme me klubi esindajad ning peame käituma vastavalt klubi väärtustele.

Ma pole mitte kedagi näinud siin kunstmuruväljakul rohkem kui sind. Kui palju sa siin aega veedad?

(Naerdes) Ma arvan, et rohkem kui kodus! Kui võtta trenni aeg, sellele eelnev ettevalmistus ja individuaaltrennid, siis viis tundi päevas võib enamasti ära tulla. Vahel, kui oma trenne pole, siis kaks-kolm tundi.  Nädalavahetustel veel mängud või individuaaltreeningud lisaks.

Aga ma ei kurda, mulle meeldib siin olla, poistega tööd teha. Ma ei oleks siin, kui ei meeldiks ega tahaks. Täiesti vabu päevi mul üleliia palju pole, kuid oma vaba aja leian ikka, kus puhata ja muid asju teha. Praegu mulle nii meeldib.

Tegelen ka õppimisega, oma kvalifikatsiooni tõstmisega. Töö on ka selleks hea, sest mida rohkem teed, seda rohkem õpid.

Milline ambitsioon või siht sul treenerina on? Kas soovid jõuda lõpuks täiskasvanute jalgpalli juurde või paelubki pigem noorte treenimine?

Mul on ka meestejalgpallist kogemus olemas, olin eelmisel aastal esinduses abitreener. Ma ei ütle kindlalt, et ei lähe meestejalgpalli tagasi. Kui on õige aeg, siis miks mitte? Ambitsioonid on mul muidugi kõrged ja millalgi tahaksin proovida kätt ka profimeeskonna juhendamisel.

Hetkel aga on mul mu on noored ja U19 sats. Nemad on juba piisavalt vanad, et neid meesteks pidada. Praegu saan piisavalt palju tagasi ka noortelt ja mulle meeldib olla noortetreener. Sisimas tahaksin tegelikult väga näha, kui kaugele ma oma 2010. ja 2011. sünniaastaga poiste pundid viia suudan ja näha kuidas nad arenevad. Aga eks see kõik selgub.